Enamasti inimesed ikka võtavad noori loomi endale, beepse ja mida veel. Minule meeldivad penskarid. Eriti roti-penskarid. Üks kõige soojem kogemus mis mul pensionärist rotiga on olnud oli mõned aastad tagasi, kui Pärnumaa metsast leiti suletud puuri jäetud kolm rotti. Ühe neist kuulutasin ma kohe enda omaks kui nad MTÜ hoole alla said, kaks jäid teise liikme kätte hoiule. Kuid mida päev edasi, seda täbaramas seisus need kaks looma olid, kellest üks oli väga vana ja väeti ning teine noor sell.

Ma läksin sellele vabatahtlikule vaid ravimeid viima ja lahkusin sealt kahe rotiga (nagu võib aru saada olen ma väga halb hoiukodu sest ma omastan loomi). Loomad said ravi ning nimetasime nad Albuseks, Orioniks ja Melviniks.Albus oli valge/halli segu ja üleni kärnas. Orion oli väike halli kapuutsiga poiss ning Melvin oli üleni must, pidevalt kissis silmadega ja sellise ilmega nagu tunneks pahat haisu. Hüüdnimeks panime tal Stänki, nagu “haisukas”.

Väikestel on sageli ükskõik mis inimene teeb ja nad tahavad maailma avastada, elu uurida. Melvin aga oli pealtnäha pensionär, kes tahtis vaid sülle ronida ja kallis olla. Ta nautis hellitusi ja kehasoojust. Ta oli rahulik ning väga suur pugeja. See rahu mis temaga kaasnes oli teistmoodi kui keskmisel rotil, kohati tekitades tunde nagu see loom oleks ise väga pikka aega oodanud kedagi, kes teda lihtsalt armastaks.

Minu südames on väga eriline koht rottidele ja hiirtele, kes on vanemad. Ka meie vana ja kurt hiir leiti sedasi, üsna me kodu lähedalt. Kaks heasüdamlikku inimest sattusid jalutama, kui Tankur selle mehe jalale ronima läks ja justkui koju palus. Sealt tuli ta meie hoole alla ja me otsustasime, et nüüd hoiame ka hiiri. Tankur ei kuule midagi, ta reageerib vaid siis kui talle õrnalt peale puhuda. Hiljuti märkasime, et ta on veel pimedaks ka jäänud nagu kuulmise puudumisest oleks vähe. Aga selle looma usaldusmeeter on meie peale põhja keeratud. Kätt pakkudes tuleb ta otsemaid sellele turnima ning paneb silmad kinni ning naudib, kui ta kõrvu või põske silitada. Ta nagu mõistaks seda ise ka, et ta on me mõlema silmatera. Mind teeb see ennast tohutult rõõmsaks, näha vana ja räsitud looma leidmas oma pärispere, kus tema elu väärtus on hindamatu. Kus teda armastatakse tingimusteta ning aidatakse, kui ta haige on.

Vanurid väärivad ka armastust.