Pühapäeva hommik algas meil nagu tavaliselt, tervitades loomi ja jutustades nendega. Me kõige vanem hiir oli vaevaks võtnud tööle sibada (nad sõidavad oma jooksuratast, mida me nimetame tööle minemiseks). Kõik tundus nagu iga teine päev, ilma eriliste viperusteta.

Lõuna paiku mu abikaasa leidis ta istumast oma maja pealt nagu närtsinud lille, hingeldamas. Kätte võttes ta oli külm, ebatavaliselt külm. Vähem kui 30 minutit hiljem ta suri mu käes, olles saanud me käest hellitusi, soojust, armastust ja viimased sõnad, enne kui ta aeg saabus. Kahjuks ei oleks me jõudnud veterinaarini, et abi paluda.

Ta sai nimeks Tank Hiir alguses, kuna ta oli tõesti erakordselt suur emase soo kohta ning kummalise välimusega. Ta karv oli räsitud, üks kõrv viltu, teine lausa katki ja viltu. Elu ei olnud ta vastu kerge olnud hinnates seda kuidas ta välja paistis. Muidugi leiti ta 2023. aasta augustis õuest üksinda. Temaga kohtudes ütles midagi mu hinges, et see hiiremutt oli minu oma ja me otsustasime ta endale jätta. Ta omastas mu abikaasa praktiliselt kohe, valides tema enda usaldusisikuks ja turnides ta käel alates esimesest päevast peale. Esimese nädala vältel selgus, et Tankur ei kuule, kuna mingi heli ei ehmatanud teda ega ka äratanud teda. Ta ärkas vaid selle peale kui me õrnalt ta suunas puhusime.

Järgmine etapp oli leida talle sõbrannad. Lauteri Zoomaailmast leidsime me kaks hiirt, ühe valge tatistaja ning tema tütre, kes oli üleni pruun. Valge hiir sai nimeks Ester ehk Essu ning pruun hiir nimeks Ronja. 31. september sai see ost sooritatud ning 11. oktoobril oli Ronja poeginud 8 väikest hiiretitte, keda nad kolmekesi kasvatama siis hakkasid. Nad said kolitud ka suuremasse puuri, mille pindala oli kordades suurem ja see oli sisustatud hiirtele ideaalses korras. Sealt pesakonnast jätsime me kolm hiirt vaid endale, kellest kahte lihtsalt ei soovitud. Üks neist oli emane ja sai nimeks Lily, elades oma ema ja tädidega koos. See oli lahe seltskond sõbralikke hiiri, kes kõik Tankurile omaselt omastasid mu abikaasa ja keerasid selle suure mehe oma sõrme ümber peeneks.

Neid häid, soojasid ja toredaid mälestusi on nii palju. See oli ideaalne seltskond kes elas harmoonias, olenemata oma vanusest või taustast. Esimene kes meil lahkus haiguse tagajärjel oli Ester. Seejärel Ronja ning lõpuks Lillu. Me käisime korduvalt vetiga nõu pidamas ja neid ravimas, tulutult. Korraks läks paremaks ja siis jooksuga allamäge.

Tankur oli siis juba vana kui ta meile tuli, jättes 2-aastase hiire mulje. Ta elas veel aasta peale meile saabumist ilusti ning läkski alles nüüd. Olles kuskil 2-3 aasta vahepeal oma vanusega, mis on ikka erakordne number hiire jaoks. Ta kasvatas üles kolm pesakonda hiirepoegi (mida ta siiralt armastas teha), leidis endale pere ja sõbrannad elukaare lõpus. Ta oli tõestus sellest, et ka vanemas eas võib elu täielikult paremuse poole pöörduda ja sa leiad puhtjuhuslikult kellegi, kes sind tingimusteta armastab.

Meil on abikaasaga üks fraas, mida me kasutame armastuse kinnitamiseks. See tuleb Harry Potteri saaga viimasest raamatust, kui Dumbledore küsis professor Snapei käest kas too armastab tõesti Lily Potterit, peale kõiki neid aastaid kui Lily suri, mille peale Snape vastas vaid ühe sõna: “Always.”

Selle tõlge selles kontekstis on “alati” või pigem isegi “igavesti”. Me armastame oma sabaga lapsi täpselt samamoodi, alati ja igavesti.