Kuigi selline nimi nagu Täpp võib tunduda igav, siis see väike hiir on kõike muud kui seda. Täps on Ronja pesakonnast, oktoobris 2023 sündinud ja minu parim sõber. Ta sai nime oma pepul oleva valge täpi järgi, mida teistel ei olnud. Ma ei armasta neile korralikke nimesid panna kui ma ei plaani neid endale jätta – täpselt sama oli ka temaga. Ma nägin täppi, ta nimeks sai Täpp. Küll ei suutnud ma ette näha seda, et ma hakkan teda ise nii armastama, et ma teda ära ei annagi.

Kui ta vend Maikel ja Pätu väga meist ei huvitunud, siis Täppen elab inimese jaoks. Ta teab, et ta on armas ja kasutab seda kurjasti ära (ehk see oli põhjus miks ta natuke paks oli vahepeal). Kuna ma ise olen laisk ja odav, ehitasin ma kahest plastikust karbist talle pesa kus ta elas ilusti kuniks praeguseni. Seal oli samapalju auke nagu sõelapõhjal ja me saime rohkelt allapanu talle panna sudimiseks. Samuti mahtus sinna korralik ratas kõrguse poolest ära. Me kompenseerisime ruumipuudust sellega, et ta käis sageli väljas.

Kuna hiljuti surid mu vanemad hiired haigusesse ja ma jagasin uued pesakonnad (koos emadega) laiali, siis tekkis meil üks lai ja suur puur ülejäänuna. Ma sisustasin selle otsast otsani nii tihedalt ära kui võimalik ja panin talle kolme sorti allapanu sinna tuuslamiseks (Millamorei saepuru, paberihundist tulnud ajalehti ja tofu allapanu) ning lasin Täppeni sinna vabaks. See vennas sibas seal terve õhtu ringi, uudistades kõike mida võimalik. Hommikul teda vaatama minnes tekkis hirm, et loom on haigestunud – ta ei teinud minust välja ja vaatas mind vaid magades korraks. Õhtul töölt naastes leidsin ta mind taaskord ootamas, istudes ja oodates välja laskmist. Kokkuvõttes mis juhtus oli see, et ta oli jooksnud terve öö seal ringi ja põnevusega asju läbi tuhlates, olles hommikul väsinud. Loom ei olnudki tõbine vaid lihtsalt vässu möödunud ööst.

Hetkel elab ta nagu kuningapoeg, suures puuris üksinda ja rõõmsalt. Ta käib ikkagi väljas minuga sibamas. Vahest jääb mulje, et ma ei oma hiirt vaid hiir omab mind – ta justkui teaks, et ma olen täielikult tema oma ja hoian teda. Kui ma voodis istun ja loen siis see väike hiirekutt rallib voodi peal ringi ja uurib mis toimub. Ma tean, et see talle meeldib, sest ta popkornitab selle jooksuaja vältel. Need on väiksed ja kiired rõõmuhüpped. Kui ta eriti heas tujus on, siis sibab ta mulle sülle ja leiab oma tihedas töögraafikus aega mu küüni korrastada, näkitsedes ja istudes mu juures samal ajal kui ma teda sõrmega silitan. Ma ei teadnud, et hiired võivad nii kiinduvad olla nagu Täpp on.