Me perekonna koosseis on taaskord muutunud. Eile oli see saatuslik päev kus ma tulin koju ja leidsin oma vanima roti Friksu lõõtsutamas. Ta oli rohkem kui 2-aastane ja suue rinnanäärme kasvajaga. Tema vanuse tõttu olime otsustanud teda mitte opereerida, vaid lasta tal oma elu sõbrannade keskel välja elada ja aidata teda, kui aeg on käes. Eile oligi see päev. Friks väsis juba eelneval päeval keset söömist, tehes hingamisepause minutite kaupa. Eile ta ei jaksanud joogipudelini minna, et end ise joota.

Üks kõne hiljem Sõle kliinikusse saime erakorralise eutanaasia aja ning kui arst mind nägi kostus sealt üllatunud “jälle sina, kas sul nagu terveid loomi ka kodus on?” mis on tegelikult aus küsimus. Ma käingi seal ainult eutaneerimas. Ma vastasin talle kui palju meil neid on ja et mina olengi see hulluke, kes teiste mahajäetud rotte ja hiiri kokku korjab. Kahjuks olen ma üks halb hoiukodu, sest liiga sageli ma ei annagi neid loomi enam ära ja võtan nad oma vastutusele. Ma võtan endale kohustuseks nende haigekassa tagada, kui ka vajadusel eutanaasia mis maksab €50 tüki kohta – see ei ole odav lõbu, aga see on niinimetatud leping/lubadus minu poolt nendele peatujatele, kes tee minuni leiavad.

Loodus ei salli tühja kohta ja hiir kelle me ära andsime tuli meile tagasi. Tegu on pikakarvalise hiire Maikeliga, kes on nagu miniatuurne karupoeg. Ta sai nime sarja “põgenemine” (Prison Break) peategelase Michael Scofieldi järgi, kuna titena neid ümber kolides Maik lihtsalt liibus puuri võrede vahelt läbi nagu seina ei olekski. Me adapteerisime selle armsamaks nimeks kui Michael, ehk siis Maikel. Suurte raskustega leidsin ma kodu talle Kalamajas kus ta elas umbes pool aastat kuni ta omanik kolis. Meil oli omavaheline kokkulepe, et kui ta enam Maikelit hoida ei saa siis tuleb ta tagasi minu juurde ning lubadustest tuleb kinni pidada. Kui kujutada ette väikest maha kukkunud tumepruuni vatitupsu millel on nöör järel, siis Maikel ongi selline. Ta on esimene pikakarvaline hiir keda ma näinud olen ja tohutult armas.