7. oktoobril saab aasta sellest, kui rott nimega Teet meieni jõudis. Tegu oli siis loomaga, keda nähti Snelli pargi juures üksinda sibamas. Siin võite ette siis kujutada pargis askeldavat valget siiamrotti. Ma läksin teadet nähes sinna kohale ja uurisin seda ala pingsalt läbi, et teda leida aga tulutult.

Sellele järgneva nädalavahetuse hommikul proovisid MTÜ naised mulle korduvalt helistada, et rott leiti. Ma olin eufoorias, sekundi pealt riides ja äksi täis, et “davai kuskohas, ma lähen järgi”. Kuna leidja oli venekeelt kõnelev ja mina mitte, siis meie suhtlust vahendas google translate ja selle tulemusena seiklesin ma Mustamäele, kus rotti ei olnud. Peale linnapeal ekslemist võtsin ma suuna Maardusse, kus seesama armas naisterahvas tõi ta minuni, küll aga prügikoti sees. Tal oli seal süüa, vett mitte. See naine vaatas mind nagu segast kui ma ilma kahtlemata leidroti prügikotist välja võtsin ja põue pistsin. Eelmine aasta oli oktoobri alguses haigelt palju vihmasadusid, tuult ja külma – nagu piiripealne talv, mitte sügis. Rotile sai nimeks Teet, kes vist mõistis, et nüüd oli korras ja edasi on kergem, sest ta jäi mu rinnal magama terve tee kui me koju sõitsime. Auto konditsioneer pumpas auto veel sooja õhku täis ja ta magas rahulikult, üks käpp rusikas mu rinnal. Kodus oli tal tohutu janu ning esimesed kaks päeva ta vaid magas.

Seda rahu jätkus meil kuni 9. oktoobri hommikuni, kui keegi postitas foto feissarisse, kus Balta juures teine täpselt samasugune rott kahel jalal seisis, kaugliini bussipeatuses. Teada saades leidsin ma vabandused töölt lahkuda ja suundusin jalamaid Balta suunas teda otsima. Esimese korraga ma ei leidnudki teda ning see päev on mul meeles kui ühe vastiku ja külma päevana. Õues oli 3 kraadi sooja, meeletult tugev tuul mis seest justkui läbi lõikas. Mul oli endal halb, aga selle mu enda tunde varjutas totaalselt fakt, et kuskil on üks väike loom õues külmas, näljas ja hirmus – koht ja olukord, kus ta üldse olema ei pea. Ma ei leidnud teda, hoolimata põhjalikust otsimisest. Pettumusega sõitsin nördinult tööle ning mu päev jätkus samamoodi, halvas meeleolus. Osa minust lootis, et keegi teine märkas teda ja võttis ta endaga kaasa. Peale tööd sõitsin nukrana kodupoole, kui Kristiine juures tuli mõte, et kuna mind ei oodata kodus nii või naa ja kuskile mul kiiret ei ole, siis ma lähen heidan ühe pilgu veel sinna peale kus seda rotti nähti, et vähemalt ma proovisin ja mu enda süda on rahus.

See tuul oli veel vastikum kui hommikul ja ma jalutasin seal mitu ringi, märgates põõsa tagant metsikut rotti kappamas. Ta oli üks vinge, pruun rott ja ajas oma asja – koju ma neid viia ei soovi aga neid on lahe jälgida omas keskkonnas. Ja no see tekitas lootuse, et ehk kuskil ka see valge rott on. Ma tuiasin seal põõsaste all ringi vist 1-2 minutit kui üks naine perroonil seisis ning hõikas mulle, et kas ma otsin midagi. Ma vastasin talle, et jah, ühte valget rotti ja uurisin põõsaid edasi. Ta nagu muuseas vastas “ta on su seljataga, seal rohu sees, just läks“.

.. Ja siis mind valdas jõhker hasart. Ta oli järelikult lähedal ja elus, kuskil seal poolde säärde ulatuvas rohus mida ma üldse ei vaatanud alguses. Trammi rajad asusid sealt 1-2 meetri kaugusel ja kui ta tõesti seal oli siis KUIDAS ta ellu suutis jääda terve see aeg?

Ma suundsin rohu sisse, jõudes seal teha ühe ringi enne kui ma millegi terva vastu läksin mis mu hüppeliigest nõelas. Tegu oli valge rotiga, kes oli mind hammustanud enesekaitseks. Ma nõjatusin alla, et teda sülle võtta, aga ta ehmatas ja tegi veel ühe hüppe tagasi, et end kaitsta. Teist korda alla nõjatudes panin oma musta pusa varrukad ta ümber, õrnalt ja aeglaselt. Mu eesmärk oli talle proovida näidata, et ma ei taha talle halba. See, mida mina tundsin, ei olnud veeranditki nii kohutav mis tema pidi üle elama nende paari päevaga. Ta lasi end sülle võtta, olles sellise ilmega nagu ta enam lihtsalt ei jaksaks ja kui ma teda murda soovin, siis nii lihtsalt juhtubki.

Valu asemel ma surusin ta endale põue, selle rõveda külma eest peitu, et ta minu kehasoojust hakkaks saama. Ma ei märkanud alguses, et ma nutsin kui ma temaga auto suunas jooksma hakkasin. Kiiruga sai tehtud foto nii MTÜ naistele kui ka abikaasale, et esimest korda elus ma leidsin looma elusana siis kui ta mind hädasti vajas. Nii sellel hetkel kui ka praegu sellest jutustades valdab mind siiamaani ülejoovastav eufooria, selline “võidu tunne”, et ma ta leidsin ja veel elusana. Sageli need jutud lõppevad ju kurvemini. Rott punnis vastu ja keeldus põues istumast, ronides mulle õlale ja kaela taha kapuutsi sisse. Muidugi oleks ta vabalt võinud mind sealt pureda, aga ma ise olin sellises meeleolus juba, et see kõik tundus tühine. Ma sain ta kätte ja ta elas.

Esimene eesmärk oli ta koju toimetada sooja pesasse, siis juua ja süüa pakkuds ning lihtsalt lasta tal puhata. Kui te vaid teaks kuidas ta sõi ja jõi esimesed päevad.. Ja magas, sest ta väsimus oli ikka tohutu. Nimeks sai see härra Kirstjan. Iga mööduva päevaga ma vaatasin seda jäävihma mis õues maha sadas ning mõtlesin kuidas meil vedas, et me poiskad leidsime. Ajapikku proovisime Teetu ja Kristajanit kokku harjutada, küll vahelduva eduga kuna trauma jättis oma jälje neisse.

Nad mõlemad olid haavu täis, sest metsikud rotid puresid neid väljas elades. Need hammustused arenesid edasi väga kohutavateks abtsessideks, mis omakorda lõhkesid ja olid veel pikalt kärnas/valulikud. Tegu oli siis 5×5 cm suurte, kivikõvade ja mädanevate haavadega mis looma enda jaoks olid maru valusad. Käisime veel Oknavetis korduvalt nendega kontrollis ja sealne võõrkeelne arst (kes on mu absoluutne lemmik) kommenteeris veel kuidas ka tema – kes ta sotsiaalmeediat ei kasuta – kuulis Teedu ja Krissu leidmisest.

Nädalate möödudes Kristjan kaotas üha rohkem kaalu ja suri südamepuudulikkusesse, mis murdis ka minu hinge mõneks ajaks. Ta oli väga, väga kiinduv rott kes igal võimalusel musitas meid ja tahtis süles istuda. Ilmselgelt oli tegu inimese kõrval kasvanud rotiga enne seda katastroofi. Teet on aga siiamaani siin. Ta abtsessid paranesid ja ta karv kasvas tagasi, olles vatine nagu jääkaru. Ja nüüd on Teetsu vanaks jäänud. Meile saabudes oli ta natuke närviline rott kuniks ta lambist mulle kätte kargas. Ühel korral jäi ta saba puuri ukse vahele ja vastutasuks ta hüppas mulle kätte kinni, puredes mind ilma lahti laskmata ja alles kolmandal raputusel avas oma lõuad.

Aga ta ei hammusta enam. Tegu on vanamehega, kes lihtsalt tahab kallis olla. Ta tahab sülle ja naudib seda, kui keegi temaga ilusasti räägib, rahuliku hääletooniga ning sellest, kui armas ja ilus ta ise on. Ta armastab maiusi ja inimesi.

Aga Teet on minu jaoks elav mälestus sellest, mis juhtus ja kui julm see oli. Koduroti välja elama saatmine on sama hea kui mingi kodus kasvanud koer välja visata, sest ta esinvanemad on ju hundid ja küll ta hakkama saab. On juhtumeid kus nad hakkama tõesti saavad, aga valdav enamus juhtumitest lõppevad looma enneaegse surmaga. Sellepärast korjatakse ju kasse ja koeri tänavatelt ära. Sellepärast käin mina rotte ning hiiri tänavatelt ära korjamas.

Kuigi kogu selle õnnetuse tagamaa lükkaks ma isiku kaela kes need rotid hülgas, siis tegelikult juhib see tähelepanu sellele kui halb ennetustöö on meil väikeste loomadega tehtud, et lahendusena neid maha jäetakse. Jällegi, ma ei taha keskenduda vigadele aga samas ei tohiks neid ja unustada. Pigem pööraks ma tähelepanu just sellele miks see leht loodud sai – ennetustöö.

Et väiksed loomad ei satuks sellistesse olukordadesse mis on totaalselt ennetatavad. Et need väiksed hinged ei peaks kannatama külma, nälga, valu või hirmu. Et loomaomanike ei mõistetaks hukka nende otsuste eest, mis sunniks neid loomi omapäi maha jätma. Muutus peaks algama väikestest asjadest ja see leht siin on minu panus sinna olukorda, et asjad muutuks.