Nagu ikka olen ma impulsiivne inimene, kes reageerib sageli oma esimesele mõttele. Igatahes, meil on nüüd taaskord 7 rotti peres. Nad on jaotatud kolme rühma hetkel, kellest vaid üks (vanahärra Teet) elab üksi kuna ta on suuteline veel titasid tootma. Ülejäänud gruppides on Säm koos Mara ja Triinuga ning Sebastian koos Hanna ja.. Liisaga. Liisa on me pere uus lisa, must berkshire rotiplika kellel on kikkis kõrvad. Esimestel päevadel see väike neiu kartis meid aga see oli ootuspärane, tegu on ikkagi 4-kuuse pisikese plikaga. Õnneks elab ta koos Hanna ja Sebastianiga, kes on me pere kõige sõbralikumad liikmed ning Hanna on juba Liisa oma käpakõrvale võtnud, õpetades talle kõik rottused (loe lollused) mida ta oskab. See hõlmab puurist esimesel võimalusel põgenemist, puuri kõrval olevasse fliisteki sisse uru ehitamist, absoluutselt igasuguse toidu kokku korjamist kui ka selle peitmist. Kahjuks ei ole mul Liisast häid fotosid, sest musta rotti on keeruline pildistada, eriti kui ta on super kiire.

Aga kõik ei ole üdini paha, vaid Hanna on Liisale õpetanud ka meie armastamist. Eks rotid on sellised, kes hindavad teiste käitumist ja lähtuvad sama ettevaatlikusega kui nende kaaslased. Hanna ja Bastian usaldavad meid totaalselt, mille tõttu ka Liisa hirmud on minema pühitud. Viimasel ajal on ta mitu korda mu juurde sibanud, sülle roninud ja sealt edasi õlale istuma tulnud. Ta on armas ja temas on potensiaali olla kiinduv rott.

Kuigi need suuremad grupid elavad lahus siis nad tulevad ilusti toime üksteise seltsis. Kui ma puure puhastan kuhjan ma nad oma voodisse kokku kuuekesi (Teet istub pesas) ja nad toimetavad seal fliisi vahel kuni ma valmis saan. Nad ei riidle omavahel ega käitu õelalt, sageli kui ma neid puuri lähen tagasi viima siis enamus neist magab koos. Hanna, Liisa ja Mara ajavad kuskil mujal oma asju, sibades ringi ja uurides ilmaelu. Plaan on nad ühel hetkel kokku kolida, kui ma saan oma Savic Royale-i mõlemad korrused avada. Hetkel on me vanahärra Teet ülemisel korrusel üksinda, kuna Savicul on põrandapinda rohkem ja Teet vajab jälgimist. Ta tagajalad on järele andmas (hind leg degenereation ehk HDL) ning ta ei suuda ronida enam.

Teetsu elab üksi, sest ta on natuke agresiivne, ka meie suunas. Ta ei ole nn “kuri” vaid hoopis kaitsev. See puudutamise trauma on mul peaaegu murtud, kuna meile tulles oli teda mitu korda metsikute rottide poolt puretud ja tal tekkisid tohutud abtsessid, millest omakorda tekkis tugev valu ja on siiamaani põhjuseks miks ta kardab kui teda puudutatakse seljalt. Aga! Kõik ei ole kadunud. Ma olen ajapikku teda tasapisi treeninud, sest Teet paistab välja nagu miniatuurne jääkaru ja see oleks tohutu raisku laskmine armsuse poolest kui ma temaga ei tegeleks. Me oleme nii kaugele saanud asjadega, et ta laseb end teatud tingimustes sülle võtta, hellitada ja musitada lasta. Mulle meeldib ta kahe suure kõrva vahele kukla peale musisid panna ning paistab, et härra ise naudib ka lähedust isegi kui see hõlmab seljalt puudutamist. Vanemate rottidega on see tavapärane, et nad hakkavad rohkem lähedust ja hellust ihkama. Nad tahavad sülle ja naudivad silitusi. Teet on tõestus, et ei ole olemas kurja rotti vaid traumeeritud loomad kes siiski tahavad olla kallid. See kõik on loomapoolse usalduse taga kinni ja sageli kulub selle usalduse võitmiseks väga pikk aeg.

Hiirtest mõeldes on meil ka arenguid olnud. Meil on kolm hiirt: Maikel, Täpp ja väike kuri Pätu. Ma olen aegade algusest Pätult pureda saanud ja ta on alati olnud väga närviline hiir. Megaarmas, aga veits närviline. Ta elab meil oma palees mida ma sisustan alati rikkalikult, sest Pätu ei käi meil samapalju väljas kui teised hiired. Vähemalt tal on puuris igast vingeid asju ja materiale, eksju. Seda siis kuniks eelmise nädalani kuni mu võrratu abikaasa ütles, et talle aitab ja suras oma käe Pätule puuri. Pätu ei purenud teda, tuli päterdas mu mehe käel ja sõi ta peos jahuussi lausa. Mul koitis ära, et ma olen alati ta käest hammustada saanud kuna ma haisen teiste hiirte järele tõenäoliselt ja see talle ei sobigi. Aga see teeb mind rõõmsaks, sest mu abikaasa julgus on avanud meile veel ühe võimaluse loomaga tore suhe luua.