Alustades kurbade uudistega, enam ei ole me hiirt Johnnyt kes kodu otsis. Džjonn jäi haigeks, keeldus söömast ja ka korduvad visiidid veterinaarile ei aitanud. See väike hiir puhkab koos oma ema ja õega ning ootab meid seal.

Natuke enne jõule lahkus ka me legend, Teet. Kuidagi tundsin ma seda ette, et ta aeg on käes, kuid olin ikkagi skeptiline. Ta sai valuvaigisteid regulaarselt ning tatistamise tõttu ka antibiootilist ravi. Ma pingutasin selle nimel, et tal oleks võimalikult mugav ja suur šanss ikkagi elada. Ühel õhtul koju jõudes oli ta jahe, lõrises nagu masin ja kaissu võttes tund hiljem lahkus mu süles. Vaadates ta keha oli tegu südametöö langusega, mis viis ka ta venna.

Kui ma astun siin sammu tagasi ja hindan seda olukorda terviklikult, siis näen ma inimest kes leidis mahajäetud roti, tõi selle endale koju ja armastas teda viimase hingetõmbeni. Kohtumisest saati oma viimase hetkeni tundis see loom, et ta on kellegile oluline ja kallis. Mõtlema jäädes, ta lahkus samamoodi nagu ta tuli. Mu süles, keras olles.

Mu enda hiir Täpp suvatses endale abtsessi pähe kasvatada hiljuti ja selle lõhki ajada enne, kui me arstile saime. Lähtudest oma meditsiini taustast tahtsin ma seda haava ise ka uurida ja veenduda, et kõik sai sealt seest välja – kõik ei saanud välja. Vatitikkudega teda sudides tuli ülejäänud sodi, palju surnud nahka ja haava põhi oli lõpuks roosa ja tavapärane. Täpi põsk on korralikult paranenud ning Täpp ei paista enam nagu hamster. Meil joppas, kuna arst keda ma usaldan (Oknaveti härra) otsustas ka haigestuda ja vajas aega taastumiseks.

Oleme proovinud ka oma kuuest kampa rotte kokku sulatada, kuid mitte väga edukalt. Nad saavad neutraalsel pinnal ideaalselt hakkama, ilma viperusteta. Kuid puuris otsustab me kõige uuem liige Liisa, et paneb oma käpa maha ja on karja liider – millest tekivad riiud. Kuna ma ei taha, et nad kakleks, pinges oleks või üksteist vigastaks, siis olen ma nad senimaani eraldi hoidnud aga ikkagi neutraalsel pinnasel neil tutvuda lasknud. Senimaani on see protsess võtnud natuke üle kuu. Eks see ongi pikk protsess, sest kujutage ette ennast ise sellises olukorras. Sind pannakse tuppa kinni viie erineva isiksusega ja kui teil tekib tüli siis teil pole võimalik teise tuppa põgeneda või toast lahkuda. Isegi kui tüli maha rahuneb oled sa ise ju pinges ning ärev. Ma ei poolda ka seda sobituse meetodit kus loomad puuri kokku pannakse ja lastakse neil ise asjad korda sättida – sedasi võivad nad lõplikult pingesse minna ja teist loomad rünnata nii, et keegi neist hukub. Ma ei taha oma loomi vigastatuna näha või stressis mille ma ise olen neile peale sundinud.

Mul on ka hea meel, et inimesed näevad mind kui tugiisikut närilistele. Mulle kirjutatakse nõu küsimiseks, ka võhivõõrad. Kuigi ma alati neid aidata ei oska, siis ma kuulan nad ära ja vajadusel suunan edasi inimesele kes nende teemadega rohkem kursis on. Mind ajas see möödunud nädalavahetusel naerma, sest oma tööna olen ma pereõde ja nõustan inimesi tihti tülpinud tundega. Loomaomanikke nõustan ma rõõmuga.