Ma olen olnud justkui hallis pilves paar päeva kinni, mis on põhjustatud leinast. See sööb kõik rõõmu, lõbu ja naeru ära ning ma olen nagu tuim tükk. Sebastian suri kolmapäeval. Mu ühesilmne, pime ja epileptiline meditsiiniline ime, Bastian. See kõik algas 10. jaanuari paiku reedel, kui ta näitas valu tundmise märke ja ma talle valuvaigisteid pakkusin. Sellepeale ta paranes, askeldas nädalavahetuse täiesti tavapäraselt, aga ma jälgisin teda ka rohkem kahtluste tõttu. Esmaspäeval oli ta taaskord turris, loium ja keskkoht sissepoole lohku – tal oli jälle valus. Ta sõi ja jõi aga väga vähe. Valuvaigistid ei toonud ka enam leevendust ja teisipäeva varahommikul sain ma aja Oknaveti, küll aga nädala lõppu alles. Kolmapäeval ma sain aru, et ta ei pea reedeni ka ravi foonil vastu ja hakkasin hommikul aega otsima teisele arstile, kes meid erakorraliselt oleks nõus nägema. Billy kliinik tuli meile vastu ja sama päeva lõunaks sain ma Bastianiga arstile.

Arsti oodates oli Bastian lõõtsutama hakanud, mis oli esmakordne. Ma olen seda varemgi näinud, aga üldiselt eeldab see hingamisteede nakatumist eeskätt mitte lihtsalt hapniku ahmimist. Kabinetti saades mulle jõudis kohale mõistmine, et ta on erakordselt viletsas seisus ja kuigi ma terve aeg hellitasin lootust ta paranemisele, siis ise sellises seisundis olles ma sooviks ka abi lahkumisega. Pidades veterinaariga nõu oli ta sama meelt, et hetkel on piinad ülekaalus ja seisundi tõttu on ka prognoos teadmata. Ta jõudis Bastianile teha rahustava süsti, kui Bastian mõned hetked hiljem mu süles suri. Me ei jõudnud eutanaasiani.

Temaga hüvasti jättes keerasin ma ta selili, et silitada seda pehmet halli meest kui ma märkasin ta kõhust esile tungivat suurt massi. See oli peaaegu 10×10 cm suurune, kõva mass. Tõenäoliselt kasvaja, mis oli endasse haaranud Sebastiani soolestiku, kõhu aordi ja organid. Ma ei oleks saanud mitte midagi teha, et teda aidata või seda seisundit ümber pöörata. Mingis mõttes aitab see mul leinaga toime tulla, sest ma läksin arstile mõttega looma elu pikendada, mitte temaga hüvasti jätta. See tundus nii suur surve võtta vastu selline otsus ilma oma abikaasa teadmiseta, kuna Bastian oli ka tema silmatera.

Sageli ma tajun neid asju ette, kui kellegi tervis halveneb ja ma justkui hakkan end vaimselt ette valmistama selleks, et loom võib surra. Seekord ma ei mõelnud kordagi eutanaasia või surma peale kui valikuvõimalusena. Bastian oli esimesel novembril just aastaseks saanud, ta oli veel noor loom. Selle kõhu nägemine andis mulle küll lohutust, et valik oli õige. Need asjad oleks ajaga vaid halvenenud. Kujutage ise ette, et sa ei saa liigutada valu tõttu, sul iiveldab, sa oled nõrk ja lihtsalt vireledki elu ja surma vahel kuniks su süda enam ei jaksa vastu pidada. Ma armastasin teda ja ei tahtnud, et ta kõike seda kogema peaks. See lihase-süst teeb vaid korraks haiget ning ta jäi mu süles magama.
Nädalavahetus oli teistmoodi, sest Bastian oli alati meie Liisast vaimustuses ja käis Liisal järel igal pool, kes omakorda piiksus ja jonnis, et tal üksinda ei lastud olla. Me maja oli vaikne, üle pika aja. See vaikus tõi ka endaga kurbuse.

Sebastian oli ilus, dumbo kõrvadega hall rott, kes armastas kaisutada ja musitada kõike millele ta ligi pääses. Sageli ta koristas oma pesa, tassides mustad paberid ukse juurde ja visates need pesast välja. Ta armastas mängida, visates end selili ja “puredes” me kätt õrnalt nagu rotid kes omavahel mängivad. Bastian oli eriline. Ta elas ühe kuusena operatsiooni üle kus eemaldati ta katki läinud silm. Hiljem veel kastreerimise operatsioon, kus eemaldati kasvaja ta munanditelt. Ma kutsusin teda oma meditsiiniliseks imeks, sest sellele väiksele poisile anti elus kanda raske koorem. Novembris viisin ma töökaaslastele torti, kuulutades kõigile samal ajal, et Bastian sai aastaseks ja et täna on eriline päev.

Ma jään teda igatsema. Ta oli algusest peale üks eriline poiss.