Viimasel ajal olen ma töörindel keskmisest aktiivsem olnud, mille tõttu on ka kirjutamine tahaplaanile jäänud. Õnneks me peres suuri muutusi ei ole, aga küll käisid vahepeal meil kaks toredat külalist. Hiljuti võttis Varjupaikade MTÜ Marika minuga ühendust, pakkudes mulle hoiukodu raames rotte. Vaadates nende kodulehte jäi mulle silma üks pool-kiilakas kutt, kes oli võrratu. Kuna keegi veel vajas sabaga ravi, siis otsustasime kahele rotile hoiukoduks hakata – meile tulid kiilakas väike Kevin ja süsmust, katkise sabaga Klaus. Nad olid imetillukesed, vaevu neljanädalased kui sedagi, kui ka väga arad, sest nende pere ju võeti ära kui nad meile tulid. Klausi saba oli kuskile vahele jäänud ning see oli tõesti katki. Küll hoolitses varjupaik selle eest, et ma Klausi saba hooldada saaks ja hoolduse tulemusel saba ka paranes ilusti.

Kuigi algne mõte oli kutid endale jätta, siis üsna kiiresti sai selgeks, et see ei ole hea idee. Mul on emased rotid ja väikestega peaks nad kas eraldi hoidma või ootama kui nad piisavalt vanakas saavad, et neid kastreerida. Minu jaoks on kastreerimine kahe otsaga küsimus, sest üldiselt ma ei tahaks lasta seda teha kui looma tervis on hea ja käitumisega probleeme ei ole. Kastreerimine on üldiselt viimane õlekõrs, mitte esmavalik.

Kui poiste hoiukodu aeg läbi sai, siis pidasime varjupaigaga nõu ning poisid läksid nende hoole alla tagasi, et uude koju reisida. Nagu ma arvasingi, said need kaks endale koheselt soovijad ja nende tulevik peaks olema armastusega täidetud. Just sellepärast ma ei tunnegi end põrmugi halvasti, et nad siia ei jäänud. Kõiki elukaid ei peagi endale hoidma, eksju?

Me praegune kamp rotte on viieliikmeline ja nad kõik on orienteeritud inimtähelepanu krabamisele. Inimesi nähes tullakse väikeste hüpetega uksele ja hakatakse sülle trügima mitmekesi. Nad nii naudivad tähelepanu, hellitusi ja maiusi. Muidugi toodavad nad kohtavas koguses prahti, aga kuna nad nii nunnukad on ja teavad, et nad kõik andeks saavad, siis lõhutakse rõõmuga ja tullakse õnnelikult ka mulle oma tehtud tööd näitama.

Asi mida ma arvan, et inimesed rottidega alahindavad, on see lärm mida nad teevad. Meil on abikaasaga omavaheline nali, et niipea kui toatuled kustuvad hakkavad me rotid asfaltid paigaldama, kui ka samal ajal seda üles võtma. Kuna tegu on nelja emase ja ühe isase rotiga, siis elatakse ka pereelu. See tähendab seda, et emased rotid ei hoia tagasi kui neil üksteisele midagi öelda on ja sageli see on reaalselt lõugamine. Valukarjed need ei ole, sest valukarje on täiesti teise loomusega. Need lõugamised on piiksumised, mis väljendavad jonni ja tänitamist. Kuna kolm emast on õed ja omavahel üles kasvanud, siis võib seda ka ootuspäraseks õdedevaheliseks tülitsemiseks või pindakäimiseks lugeda. Nüüd kujuta ette, kui sa tuled korraks meile ööseks ööbima nagu ikka vahest lähisugulastega ette tuleb ja sa püüad magada toas, kus öösiti tehakse aktiivselt teetöösid ning lahendatakse omavahelisi konflikte häälekalt. Üldiselt meile ööseks jäänud inimesed väga puhata ei saa. Me rotid ei kakle, aga nad vinguvad igapäevaselt.

See on üks nendest asjadest mille ma liigitan “asjad mida kõik rotid teevad” kategooria alla ning lihtsalt naeran selle üle, kuna nende elu jälgimine on ikka paras komöödiaettendus.

Allolevas kuhjas on pealt lugema hakates Mara nina, Triinu nina ja kõige all on meie noorhärra Säm. Seadusest lähtudes on kõige alumine rott kõige õnnelikum.