Ma ei ole mõnda aega siia midagi kirjutanud, aga põhjusega. Vahepeal on minust saanud vastutustundlik täiskasvanu kes omab oma elu esimest kinnisvara, ehk omaenda kodu mida me enam ei üüri. Teekond selleni tundus läbimatu kui aus olla, aga mu eesmärk oli meid linnast välja saada ning kõik oma sabad kaasa tassida, pakkudes neile paremat keskkonda. Kui me varasemalt elasime Kopli puumajas mis sarnanes valguse poolest koopale, siis nüüd on meil kodus iga nurga alt vaadates päike, hea õhutatus ja mu rotid on laisemad kui varem. Rohkem ära hellitatud ja rohkem maiusehimus.

Kolimine oli kohutav ja asi millest inimesed ei räägi piisavalt on see loomade liigutamise logistika. Kui sul on üks kass või kaks hiirt, siis see kolimine pole miskit. Aga mul on neid keskmisest rohkem ja nad kõik ei saa koos läbi, mis jättis mind vana hea hunt-lammas-kapsapea situatsiooniga, et kes viia esimesena, kes teisena jne – et me kõik selle üle elaks. Lõpuks otsustasin, et me viime loomad üsna viimastena uude koju, kui paljud asjad on juba ees ja me ise saame hakata seal öösiti olema. Ma ei liialda siin kui ma ütlen, et ma kartsin surma saada selle kolimisega. Üle terve kere kõik liigesed ja lihased olid valusad ning väsinud, aga kolimine pidi ju lõpuni jõudma ehk valust hoolimata pidime me jätkama.

Muidugi suur miinus on uues asupaigas veterinaarist eemal olemine, aga ma mõtlen midagi välja selle jaoks. Praegu on kõik peale ühe roti meil sama vanad, isegi hiired. Neil saab kõigil sel aastal teine eluaasta täis, mis tegelikult teeb mind murelikuks. Ma näen seda aasta lõppu kui ühte vastikut ja tumedat perioodi, mis lihtsalt tuleb üle elada. See kõik algas tegelikult juba 24.06 ehk jaanipäeval, kui me ainuke pikakarvaline hiir Maikel otsustas, et nüüd on tema kord minna. Ma leidsin ta puuri põrandalt, kuhu ta selili oli kukkunud. See ehmatas meid tavapärasest rohkem, sest Maikel ei olnud eelnevalt haige. Kõik oli justkui okei ja järgmine päev ta oli keset turnimist kukkunud ning maha jäänud. Fakt on see, et Maikel oli tohutult armas. Kui sa kujutad ette austaalias elavat vombatit, siis see oli Maikeli igapäevaelu “look“. Vatine, meeletult armas ja väga sarnane tolmuharjale.

Ükskõik kui palju ma neid loomade surmasid pealt näinud olen või üle elanud, need jätkuvalt lõikavad sealt kus on väga valus. Ma olen leinaga õppinud paremini toime tulema, aga haiget teeb see samamoodi iga kord kui neil aeg otsa saab. Asi mis on mind aitanud on nende hingest mõtlemine, mis nüüd on vabaks lastud. Nende kehad jäävad meile, aga nad ise on vabaks lastud ja askeldavad me universumis ringi ilma ühegi halva tunnetuseta (valu, hirm, piin jne). See lohutab mind, sest mulle meeldib mõelda, et ka minuga juhtub samamoodi kui mu enda aeg täis saab: mu keha jääb maha, aga mu hing on vaba ja ma näen neid kõiki uuesti.