See kõige hirmsam asi oli siis nädalavahetusel ära. Võtsin Täpi enda juurde mängima nii nagu me iga päev teeme ja eile oli ta kuidagi väsinum. Tavaliselt ta sudib diivani peal või turnib minu otsas, aga eile oli ta ikka väga omadega läbi, lebades kõhuli ja keskendudes hingamisele. See tundus mulle veider, seega ma võtsin ta oma peopesale ning silitasin ta kõrvu, mis teda rahustas. Viis minutit hiljem sai see vaene loom tõenäoliselt infarkti mu käes ja suri.

See teeb haiget, kuna Täpp oli mu sõber. Meie olime sõbrad ja veel head sõbrad. Ma kutsusin Stückandit oma südamesõbraks, toimetades temaga iga päev ja hellitades nagu homset päeva poleks tulemas. Ta teadis väga hästi, et ta on üks eriline hiir ja kasutas seda oma kasuks ilusti ära. Sünnist saati kuni viimase hingetõmbeni oli see hiir mu silmatera ning meeletult ära hellitatud. Ta elas tohutu suures puuris mis oli korralikult sisustaud ning tema jaoks põnev.

See lahkumine on valus, sest ta oli mu igapäeva rutiini osa ning nüüd mul lihtsalt ei ole enam seda väikest kutti. Istusin hommikul nukralt voodi äärel ja mõtlesin ta peale vaikuses.

Eile ta pesa asjade korjamine tegi haiget, aga samas kui ma need puurid sedasi üles oleks jätnud siis ma oleks teda otsimas hakanud käima, mis tegelikult teeks rohkem haiget. Hiir Pätu on veel meiega õnneks, seega kõik ei ole kadunud. Samuti mu pensionärist rotid, kes on kõik hellikud ja jooksevad suure rutuga meid puuri äärde tervitama iga päev.

Ma ei tea kas ma tahan hiiri juurde enam võtta. Nad on kuradima vinged loomad ja ma väga naudin nende seltskonda, aga üldiselt ma loomi ei “otsi”. Nagu viimasedki hiired leiavad kõik abivajajad tee minuni kui see saatuse poolt ette on nähtud, ehk siis ma jään ootele mil saatus hiiri mu suunas saadab.