Mitte kaua aega tagasi sain ma endale isase roti puhtalt kogemata, otustades et okei ma jätan ta ikka endale kuna loom ei ole süüdi selles eksituses mis juhtus. Sedasi tuli meile Silver, must rotipoiss kes otsustas, et tema on ikkagi isane ja hakkas hoolega sõrmi purema.

Käisin Billy Loomakliinikus kus väga pika hambaga meid vastu võeti, telefoni teel juba eest ära puigeldes kui ma kastreerimist mainisin. See on huvitav kuidas igaüks teab rohkem sinu looma kohta kui sina ise – mis protseduure ta vajab või ei vaja. Kui mina olen looma haigekassa, siis miks me ikka küsime ja kontrollime neid asju? Looma heaolu peaks esiplaanil olema ja andke andeks, aga üksinda puuris elu lõpuni timmida ei ole looma heaoluga arvestamine.

Kokkuvõttes, ma maksin 10 minuti arsti aja eest 47 eurot ja 10 senti, saades teada, et vaadake Rannamõisa Petcitysse.

47 eurot ja 10 senti lihtsalt tuulde visatud ja ma ei saa seda raha tagasi. Järgmine kord sellise asja puhul ma lähen võtan automaadist selle viiekümnese ise välja ja lasen ta mere ääres käest lahti. Vähemalt ma naudiks selle värvi sillerdamist ja lendamist rohkem kui “selge, no me ei tee siis midagi” mõtteviisi ja minema sammumist.

Ma läksin kastreerimist küsima ja teisi alternatiive uurima. Kuna Billy neid ei paigalda (telefoni teel seda saladusteloori ei tõstatata, vaid pead kohapeale minema teada saamiseks) siis pean ma Silverile teist teenuspakkujat otsima. Kastreerimine on ka minu jaoks üsna jõhker protseduur, kuid implantaadi paigaldamine pigem mitte. See küll tähendab kerget narkoosi ja naha alla suure kiibi-laadse julla süstimist, aga sellest on kordades kergem taastuda kui operatsioonihaavast, millega omakorda kaasneb sada erinevat riski loomale.

Juuli alguse nädalavahetusel käisime ka lõpuks Tamme Hobitalus ära kus askeldab feissaris tuntud Robert Rüütli. Robert on küll ise alaealine, kuid väga aktiivne hobitalu elu ja oluga. Me kaks tubli liivahiirt jäid tema hoole alla kasvama.